Teise nädala koolivaheajast puhkasin ja tsillisin korralikult. Veetsin palju aega sõpradega ja võtsime ka koos uue aasta vastu :) Kummalisel kombel pole mul enda aastavahetusest mitte ühtegi pilti :D Olime suure kambaga ühe sõbra juures, tegime armsa õhtusöögi ja siis pärast tantsisime ja funisime ja vägavägaväga tore oli! Muide, see oli minu esimene aastavahetus, kui ma ei näinud ilutulestikku. Aga pole hullu :D
Viisin ennast linna jalutama
Käisin oma sõbranna Camille juures, ta tegi õhtusööki ja kui sinna jõudsin, siis ta oli selle armsa eestikeelse sildi teinud :) Pärast vaatasime Frozenit, sest miks mitte :P
Nüüd olen ka juba ühe nädala uuesti koolis käinud ja kui nüüd aus olla, siis mul täiskäik sees ja ma olen nii motiveeritud õppima. Ma ei tea, kust see nüüd järsku tuli :D Eks praeguseks on koolis ka kõvasti kergem, kui enne, sest kuulates ma saan suuremast osast jutust aru, mida õpetajad räägivad. Loodan, et see motiveeritus kestab mul aasta lõpuni. Loota ju võib :D
Võib öelda, et olen prantsuse keele suhtlustasandil mitte küll selgeks saanud, aga see on mul käpas. Viimasel ajal on tihtipeale juhtunud, et ma pean kellegagi arutelu või diskussiooni ja siis poole vestluse pealt peatun ja mõtlen, et USKUMATU, siin ma olen, räägin ja arutlen prantsuse keeles, ilma et ma peaks mõtlema, et kuidas seda sõna öelda jne. See on nii hea tunne!
Ma tunnen, et ma peaks kirjutama ka sellest, mis viimase nädala jooksul siin juhtunud on.
Kolmapäeviti on mul lühike koolipäev, mis tähendab, et mul lõpevad tunnid kell 12. Kui koju jõudsin, siis lugesin uudistest, mis Charlie Hebdo toimetuses ja Pariisis toimunud oli. Päeva jooksul tuli uudiseid aina juurde, mul Facebook ja Instagram olid täis 'Je suis Charlie' pilte. Emps muidugi ja mõned sõbrad lausa kirjutasid, et kas minuga kõik korras ja misasiii meil siin toimub. Õhtul vaatasime hostperega uudiseid, sai veel natuke rohkem teada kõige toimuva kohta. Neid kaadreid kohapealt oli päris jube vaadata, mitu korda tulid pisarad silma. Sain ka sõnumi, et mu kool kutsub üles järgmine päev valget t-särki kandma, et rõhutada rahu ja vabadust. Järgmine päev kogunes kell 12.00 kogu gümnaasium vestibüüli, direktor pidas kõne, luges teate haridusministrilt ja oli 1 minut vaikust. Kooli seintele olid tekkinud jesuischarlie pildid ja igasugused joonistused ja karikatuurid. Meil on koolis puhketoas telekas, mis oli koguaeg uudistekanali peal, kus muust ei räägitudki neljapäeval ja reedel. Nii oli koguaeg teada, mis jälle juhtunud, uued tulistamised ja pantvangidraamad... Käisin reedel ühes kodu lähedal asuvas kaubanduskeskuses, iga poe ukse peal oli turvamees, kes tahtis kotisisu näha. Täna toimus Pariisis (ja üldse üle Prantsusmaa igal pool) ühtsusmarss, praegu vaatan uudiseid ja see on ikka uskumatu pilt, nii palju inimesi.. Mina ei läinud, sest pärast sellist tragöödiat on niisugused massiüritused natuke hirmutavad minu jaoks. Pärast hostema ütles, et ega ta poleks mul lubanud minna ka, et tema arvab sama, mis mina. Eks see on olnud ka väike wakeupcall mulle, et ma siiski elan piirkonnas, mis on maailma suurlinn ja siin võib kõike juhtuda. Näiteks see juhtum, kui neljapäeva hommikul tulistati surnuks üks politseinik, toimus minu kodukohast vaid 10 km kaugusel...
See, mis viimaste päevade jooksul juhtunud on, on kohutav, kurb ja šokeeris tervet Prantsusmaad. Siin siiani muust ei olegi räägitud. Samas on väga ilus vaadata, kuidas see juhtum on toonud prantslased kokku ja muutnud neid ühtsemaks, sest nad seisavad kõik ühe asja eest - liberte d'expression ehk vabadus end väljendada.
Armastus on tugevam kui vihkamine
No comments:
Post a Comment