ÜKS MEGAHÄÄ SÜNNIPÄEV

Mul on lihtsalt üks väga-väga hea ja tore nädal olnud, seega siin on sellest nädalast natuke pilte ja juttu :)

Minu armsad Camille, Estelle ja Robin :)

Üks päev oli meil keset päeva lihtsalt 4 tundi pausi, seega otsustasime Camille, Estelle ja Robiniga minu juurde minna, et teha kreppe ja niisama tsillida. Tee peal hüppasime poest läbi ja ostsime kilose purgi Nutellat ka, sest... Nutella :)

Krepid + Nutella = taevas

Pannkookide värvusest on vist aru saada, millised on prantslaste poolt küpsetatud ja milline on eesti tüdruku oma :D

Eile oli minu 18. sünnipäev ja see oli üks unustamatu päev täis üllatusi :)

Hommikul oli mul koolis 1 tund vene keelt. Kui kooli jõudsin, ootasid mu sõbrad mind vestibüülis ja nad olid meisterdanud kaardikesed, millelt võis kokku lugeda eesti keeles ''Palju õnne sünnipäevaks, Kaisa!'' :) Lihtsalt nii-nii armas. 

Minu sõprusringkonnas siin on sünnipäevad suur sündmus ja alati üritatakse sünnipäevalapsele teha kas mingi üllatus või üllatuspidu, ühesõnaga organiseeritakse palju ja alati toimub suur sünnipäevapidu jne :D Seega ma olin ikka küll natsa kurb, kui järjest kõik mu sõbrad ütlesid mulle, kuidas neil mu sünnipäeval midagi ees, nad ei saa minuga olla ja mulle tundus, et tõesti midagi ei toimugi mu sünnipäeval ja ma ei saa suurema osa oma sõpradega koos olla. Pluss, mul isegi polnud kusagil enda sünnipäevapidu pidada koos nendega, sest mu hostpere sugulased olid meie juures see nädalavahetus, seega minu kodus poleks saanud mingit koosolemist planeerida. 

Lõpuks Camille pakkus välja, et kui ei saa kusagil sünnipäeva pidada, siis me vähemalt läheks Estellega Camille poole, sööksime koos õhtust ja läheksime peale seda koos ühe meie tuttava juurde peole. Mõeldud, tehtud, mulle see idee väga meeldis :) Õhtupoole vantsisingi siis Camille juurde, Estelle oli ka seal, nad olid nii armsa laua katnud ja Camille oli süüa teinud. Sõime, rääkisime juttu, naersime, laulsime - väga tore oli :) Andsid mulle väikse kingituse ja lasid mul küünla ära puhuda :) 

Siis otsustasimegi hakata liikuma selle tuttava juurde peole. Camille ema pidi meid autoga ära viima. Aga ta ütles, et enne kui ta meid meie sihtkohta viib, peab ta läbi käima meie sõbranna Anouche juurest ja viima ta emale ühe noa tagasi. Oeh.... See oli nii läbinähtav ja totu vale, ma oleks pidanud siis juba midagi kahtlustama hakkama, aga ma ka totu :D Jõudsime siis Anouche maja juurde ja läksime tüdrukutega autost välja, et viia tagasi see nuga ja minna Anouche ka sinna peole kutsuma. Anouche oli meile õue vastu tulnud. Ta ütles, et ta tuleb meiega, aga tal vaja paar asja võtta ja siis võime minema hakata. Seega me astusime ta tuppa sisse, aga kui me avasime ta elutoa ukse, pidin ma ennast surnuks ehmatama, SEST KÕIK-KÕIK MINU SÕBRAD OLID SEAL TOAS KOOS JA KARJUSID MULLE 'SÜRPRIIIIIIS' :D Täiesti uskumatu, nad olid mulle üllatuspeo korraldanud! Ma olin alguses ikka täiesti šokis ja hakkasin seal pisardama :D Ja mul polnud ausalt õrna aimu ka. Ja nagu välja tuli, siis põhimõtteliselt kõik peale minu teadsid sellest üllatusest :D Mu hostpere ja isegi need mu tuttavad, keda peol ei olnud :D Aga jah, näha oli, et nad olid nii palju vaeva näinud selle korraldamisega. Nad veel naersid mu üle, et kas ma tõesti arvasin, et nad ei korralda mu 18. sünnipäevaks midagi suurt ja et mu sünnipäevakoogiks nende poolt ongi ainult Marsi jäätis :D  Ma olin lihtsalt nii rõõmus, et ma sain kõigi nendega koos olla! See oli perfektne sünnipäevapidu, mul oli nii-nii lõbus! :) 

Ohjah, pidutseda oma lemmikprantslastega kodus, mille aknast avaneb vaade tervele Pariisile ja Eiffeli tornile - ei suuda välja mõelda  paremat viisi, kuidas oma 18. eluaasta vastu võtta :) 

Samuti saabus Eestist nii palju armsaid soove ja õnnitlusi mulle, mis tegid südame soojaks ja mu päeva eriliseks :) Aitäh! :)

Süünipäevahommikul :)

IT-kutid Leo ja Ilie (vene keele tundides, kui õpetaja tahab meile arvutist mingit helifaili lasta, siis enamasti läheb alguses 5 minutit selle peale, et ta üritab kuidagi arvutil häält tööle saada, aga ta ei saa hakkama ja siis lähevad Leo ja Ilie ja pusivad veel 5 minutit :D)

Skype kodurahvaga, nad tähistasid ka kodus vaikselt mu sünnipäeva :)

Mu armsamad mind ootamas :)))

 

Marsi jäätisebatoonid on elu!!!!!!!!!!!!!!

Meisterdasid mulle kõige nunnuma asja üldseee!

Täna pidasime hostperega ka veel mu sünnipäeva :)

Voilaaaa, selline oli minu nädal :) Ainult head emotsioonid ja kallid inimesed :)

Kaisa

2015

Tsauki! :) Ma loodan, et kõigil olid toredad pühad ja vägev aastavahetus, head uut aastat!!! :) (Ma ei tea, enam vist ei tohi head uut aastat soovida, see toovat halba õnne, aga nu mis seal ikka parem hilja kui mitte kunagi :D)

Teise nädala koolivaheajast puhkasin ja tsillisin korralikult. Veetsin palju aega sõpradega ja võtsime ka koos uue aasta vastu :) Kummalisel kombel pole mul enda aastavahetusest mitte ühtegi pilti :D Olime suure kambaga ühe sõbra juures, tegime armsa õhtusöögi ja siis pärast tantsisime ja funisime ja vägavägaväga tore oli! Muide, see oli minu esimene aastavahetus, kui ma ei näinud ilutulestikku. Aga pole hullu :D

Viisin ennast linna jalutama 

 Käisin oma sõbranna Camille juures, ta tegi õhtusööki ja kui sinna jõudsin, siis ta oli selle armsa eestikeelse sildi teinud :) Pärast vaatasime Frozenit, sest miks mitte :P

Nüüd olen ka juba ühe nädala uuesti koolis käinud ja kui nüüd aus olla, siis mul täiskäik sees ja ma olen nii motiveeritud õppima. Ma ei tea, kust see nüüd järsku tuli :D Eks praeguseks on koolis ka kõvasti kergem, kui enne, sest kuulates ma saan suuremast osast jutust aru, mida õpetajad räägivad. Loodan, et see motiveeritus kestab mul aasta lõpuni. Loota ju võib :D 

Võib öelda, et olen prantsuse keele suhtlustasandil mitte küll selgeks saanud, aga see on mul käpas. Viimasel ajal on tihtipeale juhtunud, et ma pean kellegagi arutelu või diskussiooni ja siis poole vestluse pealt peatun ja mõtlen, et USKUMATU, siin ma olen, räägin ja arutlen prantsuse keeles, ilma et ma peaks mõtlema, et kuidas seda sõna öelda jne. See on nii hea tunne!

Ma tunnen, et ma peaks kirjutama ka sellest, mis viimase nädala jooksul siin juhtunud on. 

Kolmapäeviti on mul lühike koolipäev, mis tähendab, et mul lõpevad tunnid kell 12. Kui koju jõudsin, siis lugesin uudistest, mis Charlie Hebdo toimetuses ja Pariisis toimunud oli. Päeva jooksul tuli uudiseid aina juurde, mul Facebook ja Instagram olid täis 'Je suis Charlie' pilte. Emps muidugi ja mõned sõbrad lausa kirjutasid, et kas minuga kõik korras ja misasiii meil siin toimub. Õhtul vaatasime hostperega uudiseid, sai veel natuke rohkem teada kõige toimuva kohta. Neid kaadreid kohapealt oli päris jube vaadata, mitu korda tulid pisarad silma. Sain ka sõnumi, et mu kool kutsub üles järgmine päev valget t-särki kandma, et rõhutada rahu ja vabadust. Järgmine päev kogunes kell 12.00 kogu gümnaasium vestibüüli, direktor pidas kõne, luges teate haridusministrilt ja oli 1 minut vaikust. Kooli seintele olid tekkinud jesuischarlie pildid ja igasugused joonistused ja karikatuurid. Meil on koolis puhketoas telekas, mis oli koguaeg uudistekanali peal, kus muust ei räägitudki neljapäeval ja reedel. Nii oli koguaeg teada, mis jälle juhtunud, uued tulistamised ja pantvangidraamad... Käisin reedel ühes kodu lähedal asuvas kaubanduskeskuses, iga poe ukse peal oli turvamees, kes tahtis kotisisu näha. Täna toimus Pariisis (ja üldse üle Prantsusmaa igal pool) ühtsusmarss, praegu vaatan uudiseid ja see on ikka uskumatu pilt, nii palju inimesi.. Mina ei läinud, sest pärast sellist tragöödiat on niisugused massiüritused natuke hirmutavad minu jaoks. Pärast hostema ütles, et ega ta poleks mul lubanud minna ka, et tema arvab sama, mis mina. Eks see on olnud ka väike wakeupcall mulle, et ma siiski elan piirkonnas, mis on maailma suurlinn ja siin võib kõike juhtuda. Näiteks see juhtum, kui neljapäeva hommikul tulistati surnuks üks politseinik, toimus minu kodukohast vaid 10 km kaugusel...

See, mis viimaste päevade jooksul juhtunud on, on kohutav, kurb ja šokeeris tervet Prantsusmaad. Siin siiani muust ei olegi räägitud. Samas on väga ilus vaadata, kuidas see juhtum on toonud prantslased kokku ja muutnud neid ühtsemaks, sest nad seisavad kõik ühe asja eest - liberte d'expression ehk vabadus end väljendada. 

Armastus on tugevam kui vihkamine